Johann Voldemar Jannsen oli Vändra mõisa vesiveski möldri poeg. Tema esimesed eluaastad möödusid muretult veski ootamisetoas veskiliste jutte kuulates. Mitte ainult rahvajutud, vaid ka mahlased kõnekäänud ja vanasõnad, kujundlik ja värvikas sõnavara said talle siit kenasti selgeks.
Pärast isa surma algas tema karjasepoisipõli kauges metsatalus. Poisi rõõmuks kestis see siiski vaid paar aastat, siis toodi ta koju tagasi ja pandi kihelkonna raha eest kohalikku kihelkonnakooli. Köster Koch kostis tema eest, sest tal oli ilus lauluhääl ja ergas olek.
Jannseni kujunemist mõjutas tugevasti ka kohalik koolmeister Karl Körber, kes armastas muusikat ja kirikulaulu, kirjutas rahvalikus laadis õpetlikke jutukesi ning selgitas sellise tegevuse tähtsust poisilegi. 1838. aastal, kui köster Koch suri, sai Jannsenist Vändra köster ja kooliõpetaja.
Jannseni kujunemist mõjutas tugevasti ka kohalik koolmeister Karl Körber, kes armastas muusikat ja kirikulaulu, kirjutas rahvalikus laadis õpetlikke jutukesi ning selgitas sellise tegevuse tähtsust poisilegi. 1838. aastal, kui köster Koch suri, sai Jannsenist Vändra köster ja kooliõpetaja.
Läks veel mõni aasta ja Jannsen tundis end valmis olevat suuremaks rahvavalgustuslikuks ettevõtmiseks: ta hakkas saksa keelest tõlkima vaimulikke laule ja andis 1845. aastal välja kogu «Sioni Laulo-Kannel». Viieteistkümne aasta jooksul ilmus kokku kolm sellist väljaannet üle tuhande lauluga. Laulud olid saksa keelest vabalt tõlgitud, suupärased ja jäid kergesti meelde, sest Jannsen oli neis kõik võõra ja tundmatu asendanud koduse ning tuttavaga. Kuid ainuüksi kiriklikest lauludest jäi Jannsenile varsti väheks. Ta oli juba noorest peast innustunult ja vaimustunult lugenud Otto Wilhelm Masingu toimetatud Marahva Näddala-Lehte. Ta hindas ajalehte kui valguse allikat.
Jannsen arvas endalgi olevat küllaldaselt oskust ja teadmisi, et sellesarnast lehte välja anda. Ta saatis Vändrast suure tsaaririigi võimude poole palve lubada tal välja anda nädalalehte, kuid sai eitava vastuse. Nikolai I valitsemise all polnud perioodilise väljaande asutamine tsaaririigi ääreala maarahva keeles teretulnud.
Kui ajalehte ei lubatud, valis Jannsen hõlpsama tee: ta laenas oma ristiisalt mõisahärra Woldemar v. Dittmarilt 300 rubla ja hakkas välja andma aastaraamatut «Sannumetoja». 1848. aastal ilmus rahvajuttudest ja -salmidest, manitsustest ja naljakatest paladest koosneva aastaraamatu esimene number. Kaheteistkümne aastaga ilmus aastaraamatut ühtekokku seitse annet. Ladus rahvalik keel ja kaunid lood tõid «Sannumetojale» palju lugejaid. Võõrsilt (enamasti saksa keelest) laenatud moraalipedagoogilised jutukesed oli Jannsen ümber seadnud kodustesse oludesse. Need olid lihtsad, voolavad, soojas ja sõbralikus toonis, vähenõudlikud ja jumalakartlikud.
Jäi koolmeistriks ka lehte toimetades
Jannsenil oli tahtmist ja hakkamist, soe süda ja kerge sulg. Otsides avaramat tegutsemisruumi, kolis Jannsen 1850. aastal oma perega Pärnusse. Ta hakkas Ülejõe aguli külakoolis koolmeistriks. Koolmeistrina olnud ta üsna äge ja äkiline, kasutanud koolitundides korra hoidmiseks nii joonlauda kui ka klassiruumi nurka.
Jätkates oma rahvale suunatud ettevõtmisi, asutas ta Pärnus laulukoori, muretses sellele noodid ja laulusõnad, juhatas laulukoori ja korraldas selle etteasteid. Tööd oli Jannsenil Pärnus küllaga, aga ajalehte tahtis ta ikka ka. Ajaleht oli tema jaoks võimalus teha talle nii südamelähedast haridus- ja valgustustööd, aga seda korraga tunduvalt suuremale hulgale. Nii saatiski ta 1850. aastal taas võimudele palve lubada tal asutada ajaleht «Ma-rahva ku-lehhed», kuid sai jällegi eitava vastuse.
Siis pöördus ta abi saamiseks Pärnu trükikoja omaniku Friedrich Wilhelm Bormi poole. Borm andis tol ajal Pärnus välja saksakeelset ajalehte Pernausches Wochenblatt, kuid oli valmis Jannsenit aitama ja esitas enda nimel kindralkubernerile taotluse eestikeelse nädalalehe kirjastamiseks ja trükkimiseks. Ajad suures tsaaririigis olid Aleksander II all muutunud lahedamaks ja luba ajalehele tuli 1856. aasta detsembris. See ei olnud Jannseni ajaleht, ent Jannsen sai selle toimetajaks.
1857. aasta jaanikuu 5. päeval tervitas ajaleht Perno Postimees oma teretamislauluga «Terre, armas Eesti rahvas! Minna, «Perno Postimees». Kulutama olen vahvas, Keik, mis sünnib ilma sees…» oma lugejaid kui oma tuttavat või sõpra.
Perno Postimees oli kaheveeruline leht, pealehte oli kaheksa lehekülge. Pealehe kõrval hakkasid ilmuma selle lisalehed: jutukesi pakkunud «Löbbus Juttustaja armsaks aeaviiteks» (1856–1866) ning kristlik lisaleht «Pagganatte ö ja koit ehk Missioni-leht» (1861–1865). Viimast sai tellida ka pealehest lahus. 1862. aastaks oli Perno Postimehel üle maa rohkem kui 2200 tellijat ja lugejaid veel palju rohkem. Eestikeelne ajaleht oli alustanud oma katkematut teekonda.
Jannsen toimetas ajalehte mõnusas vestlusvormis, kõneldes juhtumistest riigis, kodumaal ja väljamaal. Kõik kirjutatu oli kantud ligimesearmastusest ja vaimulikust õhust, sest lehetegija ise hingas selles. Juhtkirjad olid küll ajalehel keelatud, ent juhtkirjalaadseid kirjatükke ilmus siiski. Väliselt sarnanesid need sõnumitega, kuid neis oli hinnanguid ja soovitusi, millega Jannsen lootis lugejaid ja nende elukorraldust mõjutada või isegi muuta. Sõnumid, mis täitsid suure osa lehenumbri mahust, olid pikad ja kirjeldavad, neis oli vähem otsest hinnangut ja rohkem pikka selgitust, sest midagi ei öeldud lühidalt. Lühidalt ei saanudki, muidu poleks lugeja aru saanud.
Lehe meelsus kattus Jannseni omaga
Perno Postimees lükkas talupojatare ukse lahti ning tõi sinna kauged ja tundmatud maad ja rahvad, seni kuulmata sündmused ja olukorrad. Jannsen rääkis ajalehes asjust, mille nimetamiseks eesti keeles veel isegi sõna puudus (põllutöö näitust nimetati alles «loomade katsumiseks»). Ajaleht lõi maarahvale uue maailma ja et see keel, mida Jannsen loomisel kasutas, oli elav rahvakeel, pildirikas ja mahlakas, võeti see ajalehe kaudu loodud maailm ka hõlpsasti vastu.
Jannsen nimetas ajalehes seni vaid maarahvana esinenud Eesti- ja Liivimaa põlisrahvast esimesena eestlasteks ning kutsus eestlasi olema mitte ainult usinad, püüdlikud ja jumalakartlikud, vaid andis neile ka lootust paremale elule, kui nad vaid ise küllalt püüavad, selleks usinalt tööd teevad ning iseend ja oma lapsi harivad.
Rahvust ja rahvuslikku kuuluvustki teadvustas Jannsen läbi hariduse: eestlane on samasugune nagu teised rahvad, suudab õppida, et paremaks saada.
Rahvust ja rahvuslikku kuuluvustki teadvustas Jannsen läbi hariduse: eestlane on samasugune nagu teised rahvad, suudab õppida, et paremaks saada. Häbenema aga ei pea mitte oma rahvust, vaid rumalust: «Eestlane võib sekssammaks sada, mis igga mu innimenne, kui vahva mees ja midagi on õppinud? Suggu ei teota kedagit innimest, vaid temma ommad teud ja ellokombed, kui need kõlvatumad on» (PP 1861, nr 7). Jannsen uskus, et igal Jumalast loodud rahval on päikese all oma koht ning suuremat häbi, kui salata maha oma rahvus, pole inimesele võimalik peale panna: «Kissendage temmale nelja silma al kõrva sisse: Suremat häbi ei või innimenne enesele teha kui ommast issast ja emmast ennast häbeneda!» (PP 1863, nr 22). Jannseni jaoks oli ajalehe toimetamine ja kokkukirjutamine (kaastöölisi oli lehel vähe ja üksikud kaastööd toimetas Jannsen oma maitse ja tahtmise kohaseks) tema elu loomulik osa. Seetõttu oli Perno Postimehe üldine meelsus samasugune nagu Jannsenil endal: kristlik ja leplik sakste, kiriku ja maarahva olukorraga. Ei Jannsen ega tema ajaleht arvustanud talupoegade rasket elu ega ülekohut, pigem kutsus ta leppima Jumalast seatud seisuslike vahedega.
Kõik ajalehed enne Perno Postimeest olid ilmumise lõpetanud. Rahval oli palju tööd, kuid polnud raha, polnud huvi ega lugemisharjumust. Jannseni ajalehe püsima jäämise kindlustas Jannsen ise: ta kirjutas ajalehe lugejale lähedaseks ja vajalikuks. Jannsenile polnud see raske: vaatamata välisele edukusele kuulus ta ju ikkagi maarahva hulka, rahva vaimsus ja hing olid talle tuttavad. Ta ei pidanud kirjutades ega toimetades midagi ega kedagi teist teesklema ja mõjus seetõttu igati usaldatavalt.
Pealegi oli Jannsen osav, ta oskas lähedust oma tekstidesse ka juurde luua. Ta kasutas selleks üsna lihtsaid võtteid: esitas isegi kaugeid sündmusi nii, nagu oleks ise olnud kohal ja toimunut vahetult näinud. Eriti selgelt paistab see silma lehe välispoliitiliste sõnumite puhul. Jannsen kohendas neid eesti lugeja jaoks saksa lehtedest, asendas ja selgitas pikalt lugejale tundmatuid sõnu ja mõisteid, lisas emotsionaalseid hüüatusi ning väljendeid, mis andsid tunde Postimehe seotusest sellel kummalisel maal või sündmusel.
Nii kirjutas ta 1857. aastal Hispaania mässust, nagu tunneks ise mässajaid: «Kui ma nende kärsito Hispania rahva peäle mõtlen, siis lähhab mull varsi harri punaseks. Nemmad mustalased ei mõista ühheteisega rahul elada. Minneva sui tegid nemmad seda jummalakartmata hullo tempo, et ühe teise vilja välja peäl põllema sütasid, tannavo jälle. Üllemad peavad järjest seisma, piits peus, muido nendega läbbi ei saa. Kaebavad siis isse veel, üllemad olla liiga valjud, anda neile mitte lubba, seda ja seda, ei tea issegi, mis teha» (PP 1857, nr 7).
Läheduse taotlust kandsid ajalehes ka dialoogid lugejaga, otsesed pöördumised ja küsimused lugejale. Jannsen alustas Tallinna laulupüha kirjeldust näiteks nii: «Kas ma rägin, või ei rägi? Mis asjast? No eks sest, mis hilja aego Tallinnas ni suurt rõmo teggi. No mis seal siis olli?» (PP 1858, nr 7).
Loominguliselt ja suuhrel hulgalkasutas Jannsen piltlikkust ja võrdlusi lugejale tuttava asja või olukorraga. Raudteed selgitas Jannsen lugejale elust tuttava võrdluse abil: «Raudteel ei olle mitte röped tee sees, vaid rattaste sees, nagu vokki ratastel, kus nörid peal jooksevad. Joud, mis rattad vurrama panneb, on keva vee aur, mis massingi sees essimesse vankre peal järjeste kötakse» (PP 1857, nr 1).
Läheduse saavutamiseks lisas Jannsen kirjutatusse küllalt julgelt ja lõbuga lopsakat nalja ja piltlikkust. Lähedus lugejale oli Jannsenile ajalehe juures nii tähtis, et selle nimel ohverdas ta igasuguse vabanduseta algse sõnumi sisu, konkreetsuse ja täpsuse.
Esimene elukutseline ajakirjanik Eestis
Jannsen haris nii rahva mõistust kui ka hinge ning lõi sellega kõige olulisema aluse edasiseks – teadmise oma rahvast ja oma keelest. See polnud veel rahvuslik seisukoht ega siht nõudmisteks, see oli alles kõige alguspunkt, mille juures pole mitte niivõrd oluline ühe või teise koolist ja haridusest (sel teemal võttis Perno Postimehes palju sõna) rääkiva kirjatüki ilmumine, kuivõrd hoiak, mida Jannseni leht kujundada püüdis. Jannseni enda mõnus ja eluterve loomus suutis selle hoiaku sõnastada nii, et see oli lugejale meeldiv. Ja mida rohkemat oligi vaja selleks, et rahva hinge liigutada, seda hinge uutele tundmustele avada? Jannseni ajal polnud veel vajadust sihikindla rahvavalgustustöö järele. Oli vaja alles tareuks avada, et valgustajad saaksid kord hiljem sellest sisse tulla ja et neid siis kuulataks ja mõistetaks.
Kuid Jannseni töö Pärnus oli raske ja palk väike. Ta oli ju Perno Postimehe juures siiski vaid palgaline toimetaja, kes pühendas ajalehele kogu oma koolitööst vaba aja, kuid sai tasuks väljaandja Bormilt tagasihoidliku summa. Jannsen tahtis rohkemat ja käis juba 1863. aastal Tallinnas tasakesi uurimas võimalusi ajalehe väljaandmiseks. Lõpuks ta otsustas Tallinna asemel Tartu kasuks, lootes leida Tartus ajalehele rohkem lugejaid. Ta kolis oma suure perega Tartusse.
1. novembril 1863 ilmuski Tartus Jannseni uue ajalehe Eesti Postimees proovinumber ning 1864. aastast alustas uus Postimees oma järjepidevat ilmumist. Selle lehega sai Jannsenist Eesti esimene elukutseline ajakirjanik, alaliseks abiliseks vaid tubli tütar Lydia (Koidula). Võib öelda, et seda lehte juba oodati: väike haritlaskond, kes alles sõnastas isamaalisi püüdlusi, lootis selleks ajalehelt abi ja toetust ning koondus ajalehe ümber. Kuid see on juba järgmine lugu.
Ilmus 5. juunil 2024 Postimehes.
